Tänane töö nõudis kannatust ja palju aega. Õppisin tundma 5D tikkimisprogrammi kasutamist. Õpetaja näpunäidete ja tööjuhendi ("Harjutusi tikkimisprogrammide 5D ja 4D õppimiseks") abiga koostasin tikkimisfaili. Tikkisin proovitikandi tikkimis-õmblusmasinaga. Lillede vahelised ühendused osutusid liialt õrnadeks, seepärast tuli teha mõned parandused. Tänane päev oli vist minu koolipäevade kõige pikem!
Uuest ideest ja lisadetailidest tingituna tuli nüüd õmblemise kõrvale ka tikkimise teema. Esmalt uurisin pitsilise kanga mustrit. Mõõtsin mustrikatke laiuse ja pikkuse ning selle järgi sai paberile esmane alusjoonis. Õpetaja soovituste kohaselt pidi joonis olema tehtud musta markeri või tindipliiatsiga. Kuidagi see siiski lõpuks paberile sai.
Täna otsustasin viimistleda oma kavandit ja paranduse käigus tekkis mõte luua 5D tikkimisprogrammiga kaunistusdetailid seelikuosa alläärele ja vööle. Esimene emotsioon - kas ma jõuan ja saan sellega hakkama. Aga nii ma saan hoopis huvitavama kleidi!
Triikisin pihaosa külje- ja õla õmblusvarud lahku, kaunistusõmbluste varud jätsin kokku. Äärestasin õmblusvarud. Õmblesin masinal krookniidi varrukakaarele. Kinnitasin nööpnõeltega varrukad käeaugu kaarele ja traageldasin õmblusjoonte järgi.
Töö varrukatega oli minu jaoks täiesti uus kogemus. Miks on vaja krookniiti varrukakaarele? Õpetaja selgituse kohaselt istuvad varrukad siis paremini. Ehk pluus ei ole mitte varruka otsas, vaid vastupidi. Varrukate kinnitamine käeaugukaarele oli katsumus omaette. Kumb varrukas kuulub paremale, kumb vasakule käele? Abi sain vastasmärkidest. Selleks neid oligi vaja täpselt märkida. Seekord proovisin selga kleidi seelikuosa. Kuna seelikuosa on lihtsa lõikega ja alt laienev, siis parandusi vaja ei olnud. Nii sain asuda kohe õmblema. Õmblesin ja äärestasin seelikuosa külje-ja istmikuõmblused. Viimase õmblemisel arvestasin ka luku pikkusega, mille lõpuosa jääb osalt seelikule. Õmblesin pihaosa õla-ja küljeõmblused ning eemaldasin traagelniidid. Täna jõudsin palju edasi ja kleit haakas juba oma loomulikku ilmet võtma.
Seekord oli järg seelikuosa käes. Kandsin üle seelikuosa detailide õmblusvarud ja vastasmärgid paarisdetailile. Proovisin kleidi pihaosa ja märkisin nööpnõeltega vajalikud parandused. Parandada tuli figuurseid õmblusi rinnajoonel. Esimene proov kaotas ära hirmu, et järsku kleit ei mahugi mulle selga või hoopis on väga suur.
Seekord kohtusid esi- ja seljadetail. Pisut kummaline oli vaadata kahte nii erineva suurusega kleidi poolt! Õpetaja lõbusad selgitused hajutasid kõik kahtlused. Nii peabki olema, me oleme ju eest ja selja tagant erinevad. Asetasin kohakuti õla- ja küljeõmblused, kinnitasin nööpnõeltega ning traageldasin.
Esmalt kõiki detaile vaadates olin segaduses. Kuidas üks kumer detail nõgusaga kokku võiks sobida? Õpetaja näitas ühe figuurse õmbluse kokkupaneku nipid ette ja seejärel ei tundunuki see enam nii võimatu tegevus. Ühendasin selja-ja esidetailid omavahel ja traageldasin eelpistes.
Paigutasin lõiked seelikuosa kangale, märkisin detailide õmblusjooned- ja varud. Seejärel lõikasin detailid välja ja kandsin õmblusjooned vastasdetailile. Esmalt tundus õmblusjoonte ülekandmine täiesti mõttetu tegevus. Milleks on vaja kõikidele detailidele õmblusjooned? Vastuse andis õpetaja selgitus: "Siis on pärast hea vastasdetaile kokku panna ja hiljem on õmblused täpsemad."
Poes olevatest materjalidest meeldivama ja sobiliku kanga leidmine oli paras sekeldus. Suureks abiks olid müüja soovitused.
Enne kanga kokku panekut vaatasin, millises suunas võiksid lilled kleidile jääda. Paigutasin kangale lõiked ja arvestasin õmblusvarud. Lõigete paigutamisel tuli arvestada lõimelõnga suunda ja õmblusvarude laiusi. Imestasin kui palju on vaja eelnevaid teadmisi, et kõik õnnestuks. |